Haldustasandite ja institutsioonide ülesannetest lähemalt
Vabariigi Valitsus on kõrgeim täidesaatva riigivõimu organ Eestis. Tavaliselt on Eestis moodustatud koalitsioonivalitsused, mis tuginevad 2-3 parlamendipartei ühisprogrammile. Valitsust juhib peaminister, kes on reeglina koalitsiooniparteidest suurima erakonna liider. Valitsusse kuuluvad ministrid, kel on kahetine roll - esindada ministeeriumi huve valitsuses ühelt poolt ning teiselt poolt tagada ministeeriumi ja selle valitsemisalasse kuuluvate asutuste kaudu valitsuse poolt vastu võetud poliitiliste otsuste ellurakendamine.
Valitsusasutused on asutused, mille peamiseks ülesandeks on riigi igapäevase elu korraldamine läbi täidesaatva riigivõimu teostamise. See hõlmab erinevate valdkondade tegevuspõhimõtete väljakujundamist, teenuste pakkumist kodanikele (arstiabi, korrakaitse ) ning järelvalvet kokkulepitu täitmise üle, rakendades vajadusel riiklikke sunnimehhanisme. Valitsusasutused on ministeeriumid ja Riigikantselei, ametid ja inspektsioonid ning nende regionaalsed/kohalikud asutused.
Riigikantselei ülesandeks on toetada Vabariigi Valitsust ja peaministrit poliitika kujundamisel ja elluviimisel. Riigikantselei vastutab riigi dokumendihalduse arendamise ja arhiivinduse ning avaliku teenistuse tippjuhtide arendamise eest.
Ministeeriumid tegelevad riigi erinevate tegevusvaldkondade suuniste seadmise ning poliitikate väljatöötamisega ja rakendustegevuste koordineerimisega, harvemini ka otsese rakendustegevusega. Oluline osa ministeeriumide tööst on valitsemisala reguleerivate õigusaktide eelnõude koostamine. Täna on Eestis 11 ministeeriumi, kuid koos peaministriga kokku 13 ministrit. Valitsusel on õigus moodustada nö portfellita ministrite ametikohti. Portfellita ministrile ei allu eraldi ministeeriumi ning ta tegeleb väiksema administratsiooni kaasabil ühiskonnas teatud perioodil aktuaalse valdkonnaga. Praegu on Eestis sellises rollis regionaalminister, keda teenindab Siseministeerium.
Ametid ja inspektsioonid on ministeeriumi valitsemisalas tegutsevad asutused, mis tegelevad kõige otsesemalt seaduste ning poliitikate ellurakendamisega, riikliku järelvalve ning sunni kohaldamisega. Ametite ja inspektsioonide kaudu jõuab kodanikeni suurem osa riiklikest teenustest. Et kodanikke paremini teenindada võivad ametid ja inspektsioonid moodustada ka regionaalseid või kohalikke allüksusi (tavaliselt on need koondunud 4-6 suuremasse keskusesse – nt politseiprefektuurid, regionaalsed päästekeskused).
Maavalitsused. Eesti territoorium on jaotatud 15 maavalitsuseks, mis ei moodusta eraldi regionaalhalduse taset, vaid on pigem keskvalitsuse käepikenduseks regioonides. Regionaalsel tasandil esinduskogu otsevalimisi ei toimu, maavanemad nimetatakse ametisse valitsuse poolt regionaalministri ettepanekul ning maavalitsuste tegevust koordineerib Siseministeerium. Maavalitsuste põhiülesandeks on maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu tagamine, koordineerides haldusala haridus-, transpordi-, kultuurikorraldust, ettevõtluse arendamist (mh nt teadusparkide asutamist, turismi) jne. Teatud ulatuses teostab maavalitsus ka järelvalvet maakonna kohalike omavalitsuste (KOV) järele, kontrollides KOV-de üksikaktide seaduspärasust ning nende käsutuses oleva riigivara kasutamise seaduslikkust ja otstarbekust.
Muud valitsusasutused. Seadusega võib ette näha ka teisi valitsusasutusi peale eelpool nimetatute. Need asutused on enamasti ametitele ja inspektsioonidele sarnaste funktsioonidega, kuid tegevusvaldkond on kas kitsamalt piiritletud või muul moel eripärane. Sellesse gruppi kuuluvad näiteks Prokuratuur, vanglad jne.
Valitsusasutuste hallatavad riigiasutused on ministeeriumide, ametite, inspektsioonide, maavalitsuste või muude valitsusasutuste ees vastutavad asutused, mis ei teosta otseselt riigivõimu. Sellised asutused on näiteks teatrid, muuseumid, hooldekodud või riigikoolid (enamus koole kuuluvad kohalike omavalitsuste haldusalasse).
Kohalik omavalitsus
Kohalik omavalitsus. Eestis on ühetasandiline kohalik omavalitsus (KOV), mis kujutab enesest keskvalitsusest autonoomset poliitilist ja administratiivset tasandit. Eesti territoorium jaguneb kokku 226 omavalitsusüksuseks, millest 33 on linnad ja 193 vallad. Igal kohaliku omavalitsuse üksusel on keskvalitsusest eraldiseisev eelarve ning haldusaparaat - valitav esinduskogu (vastavalt kas valla- või linnavolikogu) ning selle poolt moodustatav täitevorgan (valla- või linnavalitsus). Omavalitsusüksused on üsna erineva suurusega. Veidi rohkem kui pooltes neist elab 1000 kuni 3000 inimest, samas on pealinnas Tallinnas üle 407 100 elaniku ning väikseimas omavalitsusüksuses Piirissaare vaid 105 elanikku. Samas on kõigi KOV-ide tegevusring seadusest tulenevalt sama. Omavalitsused vastutavad peamiselt haridus-, sotsiaal-, elamu-ja kommunaalmajanduse-, heakorra-, transpordi-, territoriaalplaneerimise jms. küsimuste korraldamise eest oma territooriumil. KOV-idele on delegeeritud ka teatud riiklike ülesannete täitmine (nt sotsiaaltoetuste määramine, pedagoogide tasustamine) – sellisel juhul kaetakse kulud riigieelarvest.
Omavalitsuste tööd koordineerivad teatud ulatuses maavalitsused ning regionaalsed ja üleriigilised omavalitsusliidud. Omavalitsusliitudesse kuulumine on vabatahtlik. Üleriigilised omavalitsusliidud Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit osalevad muuhulgas eelarveläbirääkimistel Vabariigi Valitsusega riigieelarvest taotletavate toetuste ja riigilt ülevõetavate funktsioonide osas.
Kohaliku omavalitsuse hallatavad asutused
Analoogselt valitsusasutuste hallatavate riigiasutustega keskvalitsuse tasandil alluvad ka kohaliku omavalitsuse üksustele hallatavad asutused, mis tegelevad eelkõige erinevate avalike teenuste osutamisega (nt üldhariduskoolid, kultuurimajad jms).
